Vanemad tahavad lastele ainult head.

Üldjuhul. Liisa oli 15 aastane, kui tema vanemad lahutasid ja ta koos õe Helenaga ema juurde kolis. Nädal hiljem aga otsustas Helena, et tahab ikkagi isa juures elada ja ema pole tema jaoks enam olemas. Helena oli sel ajal alles 10 aastane. Ema ja Liisa jäid kahekesi elama väikesesse korterisse Tartu kesklinna lähedal.

Aasta aega hiljem jäi Liisa rasedaks. Lapse isa otsustas, et tema pole lapse jaoks valmis ja lahkus Liisa elust. Kuna aga tüdruk ei julgenud emale öelda, ei tahtnud ta ka aborti teha. Ema sai teada Liisa rasedusest alles viiendal kuul, kuid selleks ajaks oli hilja, et midagi muuta. Liisa ema eelnevalt suurest kurbusest lahutuse ja tütre lahkumise tõttu hakkas kõvasti alkoholi tarbima.

Peale lapse sündi, muutus Liisa ema joomine üpris suureks probleemiks. Ei olnud ühte kuud, kus ema Liisat keset ööd lapsega välja kodust ei oleks visanud ja sõimanud teda litsiks ja lehmaks jms. Mingi aeg Liisa kohtus Taaviga, kellega koos nad korteri üürisid ja hakkasid koos elama. Nende suhe ei pidanud vastu ja ühel hetkel pidi Liisa koos lapsega tagasi kolima ema juurde.

Ühel päeval Liisa palus emal last hoida, et poes ära käia. Tagasi tulles ei osanud ta eales arvata mis teda ees ootab. Korter oli täielikult tühi. Teadmata kus kõik on helistas ta emale, ema oli naabrinaise juures, purjus ja jõi Bocki. Küsimus kus laps on, vastust ei tahtnud Liisa uskuda. Ema oli kutsunud lastekaitse ja laps viidi ära. Peale mitmeid kohtuistungeid, otsustati Liisalt lapsevanema õigused ära võtta täielikult, kuna Liisal puudus kodu ja ka töö. Liisa oli masendunud ja otsustas ära kaduda kõigi eest ja läks välismaale.

Aastad hiljem Liisa suutis emaga suhelda ja lepitada ka oma õe Helina emaga ära. Perekond jälle koos, ilma rääkimata mis eelnevalt oli. Helena sai aasta alguses 18 ja kolis ema juurde, ning hakkas tööle kohalikus lähedal asuvas kaupluses. Liisa elu oli vahepeal päris kiire olnud ja kui maha rahunes otsustas ta õega rohkem aega veeta. Ühel päeval otsustaski ta õele helistada ja ta välja kutsuda mõneks tunniks. Helena aga valmistus homseks tööpäevaks ning palus lükata mõneks teiseks päevaks kohtumiseks. Peale Helenaga rääkimist aga helistas Liisale ema.


Purjus ema karjus ja sõimas Liisat, kuidas Liisa oma elu on halvasti elanud ja peaks hakkama normaalset elu elama, mitte Helena elu ära rikkuma nagu Liisa enda elugi ära on rikkunud. Viimane piisk lõi Liisa karika täis, ja lõpuks lasi ta kõik oma hingest valla mis teda aastaid piinanud oli. Kes kelle elu rikkus? Sellest ajast peale pole Liisa enam emaga suhelnud, ega ka õega. Isegi kui ema on üritanud helistada Liisale, ainus mida ta kuuleb on kinnine toon.